TEINE PEATÜKK

„Lugupeetud Anaheimi Lions Klubi härrased,“ ütles mees mikrofoni juures: „meil on avanenud sel pärastlõunal imepärane väljavaade, sest, näete, Orange'i maakond on meie jaoks teinud võimalikuks kuulata — ning seejärel esitada ja tõstatada küsimusi — salaagendile Orange'i maakonna šerifijaoskonna narkoosakonnast.“ Ta tõi nähtavale särava naeratuse, see roosat vahvelfiibrist ülikonda ja laia kollast plastiklipsu ja sinist triiksärki ja võltsnahast kingi kandev mees; ta oli ülekaaluline, lisaks ka üleküps ning viimaks veel ülirõõmus isegi siis, kui oli vähe või üldse mitte midagi, mille üle rõõmustada.
Narkoosakonna salaagent tundis teda vaadates öögatust.
„Nüüd aga, nagu te tähele panete,“ ütles Lions Klubi eestkõneleja: „suudate te vaevu näha seda isikut, kes istub kohe minu parema käe juures, sest ta kannab sellist asja, mida nimetatakse segistusülikonnaks, mis on nimelt seesama ülikond, mida ta kannab — tegelikult on isegi kohustatud kandma — teatud osa või tegelikult isegi suurema osa oma igapäevase õiguskaitsetegevuse vältel. Miks, selgitab ta pärastpoole ise.“
Kuulajaskond, mis peegeldas eestkõneleja omadusi igal võimalikul moel, vaatles isikut ta segistusühikonnas.
„See mees,“ kuulutas eestkõneleja: „keda me kutsume Frediks, sest see on koodnimi, mida ta kasutab tehes ettekandeid enda poolt kogutud teabest, teda ei saa segistusülikonna tõttu tuvastada ei hääle järgi ega isegi tehnoloogilise kõnejälje vahendusel, ka mitte välimuse põhjal. Oma väljanägemise poolest pole ta, ilmselt nõustute minuga, midagi enamat kui üks ebamäärane plönn? On mul õigus?“ Ta laskis oma näole valguda laial naeratusel. Tema kuulajaskond, tunnustades seda kui tõepoolest head nalja, toimetas taamal ka omasui pisukest naeratlemist.
Segistusülikond oli Belli laboratooriumide leiutis, mis oli välja nõiutud ühe õnnetuse poolt, mis leidis aset töötajaga, kelle nimi oli S A Powers. Ta katsetas mõningate aastate eest aju neuraalset kude mõjutavate disinhibitiivsete ainetega, ja ühel õhtul, olles manustanud endale intravenoosse annuse, mida peeti üldiselt turvaliseks ja seejuures kergelt eufooriliseks, sai talle osaks tõsine gamma-aminovõihappe taseme langus ajus. Subjektiivses plaanis koges ta seejuures oma magamistoa kaugemale seinale heiastunud võigast fosfeenset toimet, pööraselt edenevat kollaaži millestki, mida ta tollel hetkel arvas tänapäeva abstraktseks maalikunstiks.
Vähemalt kuus tundi oli S A Powers vaadanud transistununa tuhandeid Picasso maale asendamas üksteist ilma igasuguste vahedeta, ja seejärel kostitati teda sellise hulga Paul Klee omadega, mis ületas kunstniku terve elutöö mahu. S A Powers, kes nüüd vaatles Modigliani maale raevuka kiirusega vahetumas, oli oletanud (kõige kohta peab ju teooria olema), et roosikristlased kandsid talle telepaatiliselt kujutisi üle, tõenäoliselt võimendatuna kõrgema järgu mikroülekandesüsteemide poolt; aga seejärel, kui teda hakkasid ahistama Kandinsky maalid, meenus talle, et Leningradi kunstimuuseum keskendus just sellistele mitteobjektiivsetele modernistidele, ja ta otsustas, et kommunistid püüavad temaga niimoodi telepaatiliselt kontakti astuda.
Hommikul meenus talle, et drastiline langus aju gamma-aminovõihappe tasemes kutsubki tavaliselt esile sellise fosfeense toime; keegi ei püüdnud telepaatiliselt, koos või ilma mikrolaine võimenduseta temaga kontakti astuda. Ent sellest tekkis tal segistusülikonna idee. Põhimõtteliselt, tema kavand koosnes mitmetahulistest kvartsläätsedest ühendatuna miniatuurse arvutiga, mille mälupangad sisaldasid oma pooltteist miljonit eri inimeste füsiognoomilist osatõmmist: mehi ja naisi, lapsi, kodeerituna igas variatsioonis ning seejärel heiastatuna võrdselt kõigis suundades väljapoole üliõhukesele loorisarnasele membraanile, mis oli piisavalt suur, et mahtuda ümber keskmise inimese.
Käiates läbi oma mälupankade heiastas arvuti iga mõeldava silma- ja juuksevärvi, ninakuju- ja tüübi, hambumuse, kolbastruktuuri näonaha all — looritaoline membraan võttis tervikuna omaks mistahes füüsilised omadused, mis talle iga nanosekund heiastati, ning läks seejärel järgmise juurde. Et teha segistusülikonda veelgi tõhusamaks programmeeris S A Powers arvuti juhuslikustama omaduste järgnemist igas kaadris. Ning hinna all hoidmiseks (föderaaltegelased olid sellega alati väga rahul) leidis ta membraani materjali allika ühe suure ja Washingtoniga juba niigi ärisuhetes oleva tööstusettevõtte kõrvalprodukti näol.
Igatahes, segistusülikonna kandja oli Igaüks ning seda kõigis võimalikes aspektides (hõlmates kõiki kombinatsioone pooleteist miljoni alamühiku ulatuses) ja seda kogu aeg järjepanu. Seega, mistahes kirjeldus tast oli tähenduseta. Pole tarvis üteldagi, S A Powers oli söötnud arvutiüksustesse ka omaenda isiklikud füsiognoomilised parameetrid nii, et maetuna omaduste pöörasesse permutatsiooni toodi esile ja pandi kokku tema enese pinnastatud ja kombineeritud ... keskmiselt, nii oli ta arvutanud, korra viiekümne aasta jooksul iga ülikonna kohta, eeldades et igal neist on piisavalt aega. See oli tema ülim saavutus surematuse taotlemise teel.
„Aplaus ebamäärasele plönnile!“ ütles eestkõneleja valjult ning sellele järgnes massiline plaksutamine.
Fred oma segistusülikonnas, olles ühtlasi ka Robert Arctor, ägises ja mõtles: See on õudne.
Narkoosakonna salaagendi ülesannete hulka kuulus kord kuus juhuslikkuse alusel teatud selliste mõtteaherike kogunemistel kõnelemine. Täna oli tema kord. Vaadates oma kuulajaskonda mõistis ta kuivõrd põlgas ta avalikke. Nad arvasid, et see kõik on suurepärane. Nad naeratasid. Nende meel oli lahutet.
Vast olid just sel hetkel tema segistusülikonna sama hästi kui arvutud osised esile toonud S A Powersi.
„Kuid olles nüüd hetkeks ka tõsine,“ ütles eestkõneleja: „see mees siin...“ Ta peatus, püüdes meenutada.
„Fred,“ ütles Bob Arctor. S A Fred.
„Fred, jah.“ Eestkõneleja, koondanuna oma tarmukust, jätkas, kõmistades hoogsalt oma kuulajaskonna suunas, „Vaadake, Fredi hääl on nagu need robotarvutite hääled, mida võite kohata all San Diego pangas, kui te sinna sisse sõidate, täiesti toonivabad ja kunstlikud. See ei jäta meie meelde mitte mingeid omadusi, samuti nagu ka siis, kui ta annab aru oma ülemustele Orange'i Maakonna Ravimite Kuritarvitamise, ee, Programmis.“ Ta tegi tähendusrikka pausi. „Vaadake, nende politseiametnike tegevust saadab kohutav risk, sest mõnuainete jõud, nagu me teame, on hämmastava vilumusega tunginud mitmesugustesse õiguskaitse organitesse üle kogu maa, see tähendab võivad olla, nagu ütlevad kõige informeeritumad eksperdid. Niisiis, nende pühendunud inimeste kaitseks ongi vajalik segistusülikond.“
Kerge aplaus segistusülikonnale. Ja seejärel ootvel pilgud membraani sisemuses redutavale Fredile.
„Kuid loomulikult ei kanna ta,“ lisas eestkõneleja lõpetuseks, kui ta Fredile ruumi tegemiseks mikrofonist eemale liikus: „seda oma tegevteenistuse raames tehtavatel välitöödel. Ta riietub nii nagu teie või mina, kuigi, loomulikult, mõnesse neist mitmesugustest subkultuuridest pärinevatesse hipide rõivastesse, milles ta end kõige väsimatumal moel peidab.“
Ta andis Fredile märku, et see tõuseks ja mikrofoni juurde astuks. Fred, Robert Arctor, oli seda varem juba kuus korda teinud ja ta teadis, mida ütelda, ja mis teda ootas: valik erineva kraadiga eri liiki vitunäoküsimusi ning läbitungimatu lollus. See oli tema hinnangul lihtsalt ajaraiskamine, lisaks veel selle kõige vihastavus ning tühisusetunne, mida edasi, seda enam.
„Kui te näeksite mind tänaval,“ ütles ta mikrofoni, kui aplaus oli lakanud: „siis te ütleksite: 'Seal läheb üks ärakeeranud sõltlasevärdjas.' Ja te tunneksite vastikust ning kiirustaksite eemale.“
Vaikus.
„Ma ei näe välja nagu teie“, ütles ta: „Ma ei saa seda endale lubada. Minu elu sõltub sellest.“ Tegelikult ei olnud ta neist sugugi nii erineva välimusega. Nii või naa oleks ta kandnud neidsamu riideid, mida ta praegugi päevad läbi kandis, olgu siis tööl või mitte, elus või mitte. Talle meeldis ta oma riietus. Aga see, mida ta rääkis, oli suuremalt jaolt ja enamasti kirja pandud teiste poolt ja talle päheõppimiseks ette antud. Ta võis veidi kõrvale kalduda, aga üldiselt oli neile kõigile ette antud standardformaat, mida nad kasutasid. Seda tutvustas mõni aasta tagasi ühismeeleosakonna juhataja, nüüdseks oli sellest aga saanud ametlik dokument.
Ta ootas, kuni see kuulajatele kohale jõudis.
„Ma ei jutusta nüüd teile kohe alustuseks,“ ütles ta: „mida ma püüan saladuskatte all töötava ametnikuna teha diilerite ülesleidmiseks ja eelkõige meie linnade tänavatel ning koolide koridorides leiduvate illegaalsete ravimite allika kätteleidmiseks siin Orange'i maakonnas. Ma räägin teile sellest,“ — ta tegi pausi, nagu nad olid teda õpetanud tegema akadeemia PR kursuse raames — ja lõpetas lause: „mida ma kõige rohkem kardan.“
See haaras nad kõik; neist kõigist olid saanud ühed suured silmad.
„Mida ma kardan,“ ütles ta: „ööl ja päeval, on see, et meie lapsed, teie lapsed ja minu lapsed...“ Ta tegi jälle pausi. „Mul on neid kaks,“ ütles ta. Ja siis ekstravaikselt: „Väiksed lapsed, väga väiksed.“ Ning seejärel tõstis ta häält koos tundeliigutusega: „Ent mitte liiga väiksed, et sattuda sõltuvusse, kalkuleeritult sõltuvusse, kasumi nimel, nimelt nende poolt, kes tahaksid selle ühiskonna hävitada.“ Veel üks paus. „Me ei tea veel täpselt,“ jätkas ta nüüd ja märksa rahulikumalt: „kes on need inimesed — või pigem loomad —, kes peavad meie noortele jahti justnagu kuskil kauges metsikus džunglis mõnel võõral maal ja mitte meil siinsamas. Nende ajusid hävitavast roojast kokku segatud mürkide, mida süstivad endale iga päev, manustavad endale suukaudselt igapäev, suitsetavad iga päev mitu miljonit meest ja naist — või õigemini need, kes kunagi olid mehed ja naised —, nende mürkide tarnijate isikutele jõutakse järjekindlalt lähemale. Kuid lõpuks, Jumala nimel, me saame need kindlalt teada.“
Hääl kuulajaskonna seast: „Lööge nad mättasse!“
Veel üks samavõrra entusiastlik hääl: „Andke kommudele!“
Aplaus ning kordused siit ja sealt.
Robert Arctor peatus. Ta jõllitas neid, jõllitas avalikke nende pekistes ülikondades, nende pekistes lipsudes, nende pekistes kingades, ja ta mõtles, Aine S ei saa nende ajusid hävitada; neil puuduvad need.
„Rääkige nii, nagu asjad on,“ kutsus üles üks veidi vähem tundeliigutusest kantud hääl, naise hääl. Otsides silmadega märkas Arctor keskealist naisterahvast, mitte niivõrd pekist, kelle kämblad mudisid teineteist ärevalt.
„Iga päev,“ ütles Fred, Robert Arctor või embkumb: „võtab see haigus meilt lõivu. Iga mööduva päeva lõpuks voolab nende kasum — ja kuhu see läheb, me —„ Ta katkestas. Ka kogu oma elu eest poleks ta suutnud pressida välja lause ülejäänud osa, kuigi ta oli seda miljoneid kordi ütelnud, seda nii kursustel kui ka eelmistel ettekannetel.
Suures ruumis oli kõik jäänud täiesti vaikseks.
„Tähendab,“ ütles ta, „see pole tegelikult ainult kasum. See on midagi muud. Seda võib näha toimumas.“
Nad ei märganud mingit erinevust, nagu ta tähele pani, kuigi ta oli loobunud ettevalmistatud kõnest ja uitas edasi omal käel, ilma Orange'i maakonna kultuurikeskuse PR poiste toe ja abita. Mis vahet sellel on? mõtles ta. Mis siis? Mida, tegelikult, üldse nemad teavad või millest hoolivad? Avalikud, mõtles ta, elavad oma määratutes kindlustatud korterikompleksides, mida valvavad nende valvurid, valmis avama tuld täiesti iga mistahes narkari pihta, kes ronib mööda seina kaasas tühi padjapüür, et ära vinnata nende klaverit ja elektrilist seinakella ja pardlit ja stereot, mille eest nood nii või naa polnud maksnud, ning saada kätte oma laks, saada seda sodi, mida saamata ta võib-olla sureb, otsekohe sealsamas valust ja ärajäämise šokist maha kärvab. Ent, mõtles ta, kui sa elad seespool turvaliselt välja vaadates ja seinad on sul elektristatud ja sinu valvur on relvastatud, siis miks sellele mõtelda?
„Kui sa oleksid diabeetik,“ ütles ta: „ja sul poleks raha insuliinisüsti jaoks, kas sa varastaksid raha hankimiseks? Või lihtsalt sureksid?“
Vaikus.
Tema segistusülikonna kuularis kõlas plekine hääl, mis ütles: „Ma arvan, et sa võiksid pigem pöörduda tagasi ettevalmistatud teksti juurde, Fred. Ma tõesti soovitan seda.“
Fred, Robert Arctor või embkumb ütles oma kurgumikrofoni: „Ma ei mäleta seda.“ Ainult tema ülemus Orange'i maakonna üldpeakorteris peale hr F-i, see tähendab Hank, sai seda kuulda. See oli anonüümne ülemus, kes oli tema jaoks ainult seks ettevõtmiseks määratud.
„Olguuuu,“ ütles ametlik plekine suflöör tema kõrvaklapis. „Ma loen selle sulle ette. Korda seda minu järel, aga püüa teha nii, et see kõlaks loomulikult.“ Kerge kõhklus, paberilehtede sahin. „No vaatame... 'Iga mööduva päeva lõpuks voolab nende kasum — ja kuhu see läheb, me —' Kuskil siin sa peatusid.“
„Mul on sellest värgist kopp ees,“ ütles Arctor.
„'— me määrame peagi kindlaks,'“ ütles tema ametlik suflöör seda tähele panemata. „'Ja sellele järgneb kiire karistus. Ning sel hetkel ei tahaks ma elu seeski nende kingades olla.'“
„Kas sa tead, miks mul sellest kopp ees on?“ ütles Arctor. „Sest see on see, mis inimesed aine juurde toob.“ Ta mõtles, See on just midagi sellist, mille tõttu sa tõmbud eemale ja hakkad aineid tarvitama, justnimelt selline värk. Just sellepärast sa loobud ja jalutad minema. Tülgastunult.
Aga siis vaatas ta veelkord oma kuulajaskonda ja mõistis, et nende jaoks see niimoodi polnud. See oli ainus viis, kuidas nendeni jõuda võis. Ta rääkis juhmarditele. Vaimsetele lamikutele. Neile tuli rääkida nii, nagu räägitakse esimeses klassis: A tähendab Autot ja Auto rattad on Ümmargused.
„S,“ ütles ta valjult oma kuulajaskonnale: „tähendab Ainet S. Mis tähendab omakorda Sõgedust, Saatuslikkust ja Selja pööramist, sõprade seljapööramist teile, teie seljapööramist neile, kõikide kõigile, isolatsiooni ja üksindust ja viha ja üksteise kahtlustamist. S,“ ütles ta seejärel: „on lõpuks Surm. Aeglane Surm, nagu me —“ Ta peatus. „Nagu, me, narkarid,“ ütles ta: „seda kutsume.“ Tema hääl murdus ja vabises. „Nagu te ilmselt teate. Aeglane Surm. Pealaest kuni jalatallani. Nii see ongi.“ Ta jalutas tagasi oma tooli juurde ja istus. Vaikuses.
„Sa keerasid kõik kihva,“ ütles ta suflöörist ülemus. „Tule minu juurest läbi, kui sa tagasi jõuda. Tuba 430.“
„Jah,“ ütles Arctor. „Ma keerasin kõik kihva.“
Nad vaatasid teda nagu oleks ta laval kõigi nende silmade ees püksi kusnud. Kuigi ta polnud kindel, et miks tegelikult.
Mikrofoni juurde astudes ütles Lions Klubi eeskõneleja: „Fred palus mult enne oma ettekannet, et teha sellest peamiselt küsimuste-vastuste foorum, millele eelneks ainult lühike sissejuhatav sõnavõtt tema poolt. Unustasin seda ennist mainida. Olgu siis,“ — ta tõstis oma parema käe — „kes alustab?“
Arctor tõusis äkitselt taas jalule, kohmakalt.
„Tundub, et Fredil on veel midagi lisada,“ ütles eestkõneleja, viibates teda lähemale.
Minnes aeglaselt tagasi mikrofoni juurde ütles Arctor, pilk suunatud allapoole ja rääkides keskendunud täpsusega: „Ainult seda. Ärge saatke neid perse, kui nad on aine peale saanud. Tarvitajaid, sõltlasi. Pooled neist, suurem jagu neist, eriti veel tüdrukud, nad ei teadnud, millega nad alustasid või ei teadnud nad isegi, et nad üldse midagi alustasid. Püüdke ainult neid hoida, inimesi üldse, keda tahes meist, püüdke hoida neid alustamast.“ Ta vaatas korraks üles. „Teate, nad lahustavad natuke rahusteid klaasis veinis, levitajad, tähendab — nad annavad joogi tibile, pisikesele alaealisele tibile, koos kümnekonna rahustitabletiga seal sees ja ta kukub selle peale ära, ja siis süstivad nad talle juba laksu mehhiklast, mis on pooleks heroiin ja Aine S—“ Ta katkestas. „Tänan teid,“ ütles ta.
Üks mees pöördus ta poole: „Kuidas me nad peatame, härra?“
„Tapke levitajad,“ ütles Arctor ja kõndis tagasi oma tooli juurde.

/---/